Kas olete tähele pannud, et mõnd inimest jätavad sõnad ükskõikseks? Niikaua kui ma ennast mäletan, olen isiklikult sõnade maailmas käitunud nagu harakas, kes kogemata ehtepoodi sattunud – kahmanud endale kiiresti säravaimad leiud.
Mul on eriline nõrkus kõnekujundite ning kujundlike ütlemiste vastu ning tunnen end vahel mannetuna, sest pole eriti suutnud nakatada oma kaaslasi, perekonda ega õpilasi selle naljaka tõvega.
Mulle meeldib, kui sõnade tähendust või mõnd vanasõna, kõnekäändu või teada-tuntud loosungit väänatakse, nii et tulemuseks on midagi naljakat ja heakõlalist, samas ikkagi midagi sellist, mis tõele ka vastab.
Kellele sõnamäng huvi pakub, võib lugeda internetist näiteks ka sellist vaimukat sõnamängulist teost „Uus seletav sõnaraamat“.
Raamatukogus sattus mulle kätte naljaka pealkirjaga raamat. „Poogen, kopp ja siiber“ . No kes julgeb panna oma raamatule sellise pealkirja, kartmata lugeja ajusid esimesest pilgust raamatule ära nikastada? Selgus, et julge mees on Andres Ülviste. Kahmasin raamatu endale lugemiseks ega kahetse – minu sõnamängunälg leidis leevendust.
Sõnad käituvad vahel pööraselt ja ettearvamatult. Sellega on autor hästi kursis, pakkudes lugejale juba raamatu kaaneluuletuses kolme pealkirjasõna õige tähenduse. Kuid – nii kahemõtteliselt, et igaüks mõistaks: sõnu ei saa usaldada, nad võivad täiesti vabalt vingerpussi mängida.
Mina olen kopamees –
pidevalt on kopp mul ees.
Sõbramees on viiuldaja –
tal on poogen kogu aja.
Aga meie kamba liider –
sanitar, sest tal on siiber!
Raamatus leidub vemmalt väärt värsse, vahvatarkust, tõhusaid tõdemusi, kobedaid kogemusi, jämedaid järeldusi ja muud vahvat!
Näiteks:
Rikkal suitsuangerjad, vaesel tolmulestad.
Targal on peas mälu, lollil vaid mälumislihased.
Tark räägib naised kõik ära, loll räägib naisele kõik ära.
Valel on lühikesed jalad ja haisvad sokid.
Poleks Newton gravitatsiooni avastanud, lendaks õunasaak vastu taevast.
Tule taevast pappi!
Vihma käest tuhvli alla!
Oma ülemuse igapäevast kintsu pead sa palehigis kaapima!
Kus raha nagu raba, seal tuttavaid kui turvast!
Ajaga sammu käin sajaga ammu!
Eluraamatu tagumine kaas kruvitakse sulle peale.
Inimese anatoomiast tean vaid seda, et süda on saapasääres, hambad varnas ja kops üle maksa…
Ilmakaar on ilmatibi puusajoon.
Kõneaine on lobiseja mõnuaine.
Naissoost puusepp on tissler.
Keelekümblus on see, kui kass ennast peseb.
Naised kasutavad meeste vastu kavalaid nõkse… Üks neist on puusanõks.
Mees on naise pea ja naine mehe peavalu!
Kui naine parajasti nõusid lõhub, ei maksa mehel kildu visata.
Kodurahu tagamiseks peab mees regulaarselt välja viima naist ja prügiämbrit.
Kui kere on hele, läheb mees kõrtsi ja naine solaariumi.
Politseil on relvad selleks, et parandada lapsevanemate möödalaskmisi.
Alkohol on mögalahtistava toimega.
Soovitan seda raamatut lugeda kõigil neil, kel sõnadega soojad suhted ja kes armastavad sõnamängu ning kalambuuri!
Kuidas kirjutada... 