Loe, mida kirjutab eksamikirjandite parandaja!
VEAD
____________________________________________________________
TÜÜPILISI VIGU
Pea meeles!
• tahes-tahtmata
• 30 – põhiarvsõna; 30. – järgarvsõna; 30-aastane
• enamik inimesi teeb (ainsus)
• kas vôi (lahku)
• enda (ainsus, mitte endi) iseennast (ainsus, mitte iseendeid)
• vahel=mônikord; vahest=ehk
• peale (selle) – pärast (tundi)
• ôigesti – valesti ôieti=õigupoolest
• järgi=põhjal; järele (minema)
• enne=varem, ennem=pigem
• tagaplaanile, tagaplaanil, tagaplaanilt
• tund-tunnilt, tund tunni järel, tunnist tundi
• liide –gi/-ki on alati sõna viimane osa (kellelegi, millestki)
• sõnadega sest, et, sellepärast ei ole hea lauset alustada
• sõnade mis, kes ja nende käänete ees on tavaliselt koma
• kui sõna aga alustab kõrvallauset, s.t. selle järel on öeldis, siis on selle ees koma; kui aga rõhutab midagi lauses, siis koma pole
Tahtsin minna, aga mul EI OLNUD aega.
Sina aga läksid kõigest hoolimata.
• sõnade kui, nagu ees on koma, kui nende järel on öeldis, s.t. nad alustavad kõrvallauset
Tundub, nagu oleks keegi akna taga.
• kui-lisandi ja sidesõna nii … kui ka ees koma ei ole
Mina kui kunstist huvitatud inimene käin sageli näitustel.
Talvel on nii kõva pakast kui ka sula.
• võib-olla
• nii-öelda = n-ö
• olgugi et, ainult et – ERANDLIKUD, koma ei tohi nende vahele panna!
• igaüks – igaühele = igaleühele, kindlasti KOKKU
• ei panDa, ei olDa, ei tulDa, ei minDa
• heameel = hea meel, AGA osastav kääne nt heameelt = head meelt
Tüüpilisi arutlusvigu
• Loetu ja tavatôdede ümberjutustamine, elunähtuste kirjeldamine ilma probleemi analüüsimata.
• Sônadetegemine, osav tühisônaline leierdamine, s.t. teksti palju, môtet vähe, ideelaused puuduvad.
• Ôônes, kätteôpitud stampmôtetega tekst; argumenteerimata kiitmine ja ülistamine vôi puuduste ja vigade loetelu.
• Üksikute erakordsete seostamata andmetega hiilgamine, kusjuures puudub sügavam analüüs.
• Oma seisukoht (minu arvates) ilma vôrdluse, vaatluse ja vastanduseta.
• Fakti- ja loogikavead.
• Kirjutaja kommenteerib kirjutamise protsessi. (Sissejuhatuseks tahan öelda …. Järgnevalt pakuksin välja selle mõtte … Kui ma nüüd kokkuvõtet hakkasin tegema, siis võiksin öelda …)
Tüüpilisi õigekirjavigu:
• põimlause koma väärkasutus;
• lauselühendi koma väärkasutus;
• nimisõnade lahkukirjutamine, kui põhisõnaks on nimisõna ning täiendsõna märgib liiki või laadi (nt kirjandus tund, p.o. kirjandustund);
• käändsõna ja omadussõna lahkukirjutamine, kui põhisõnaks on omadussõna ( nt inimeste vaheline, p.o. inimestevaheline);
• ühendtegusõnade kokkukirjutamine (nt ta oli seda ettekujutanud, p.o ta oli seda ette kujutanud);
• muutumatute sõnade lahkukirjutamine, kui on tekkinud määrsõnaline mõiste (nt alla mäge, p.o allamäge);
• kaas- ja määrsõna (või määrsõna tähenduses oleva sõna) kokkukirjutamine muude sõnadega (järelelaulda, p.o. järele laulda);
• konsonantühendi puudulik õigekiri (hommsest, p.o. homsest);
• p, t, k sõnatüve b, d, g asemel tuletusliite või muutelõpu ees (nt nüütse, p.o. nüüdse);
• võõrsõnade vigane õigekiri.
Sisu- ja stiilivigu:
• sissejuhatuse liigne venitatus;
• arutluse aluseks oleva probleemi või teesi mittepüstitamine;
• mitmekordne teksti lõpetamine (mitu üksteist hõlmavat lõpetust) või lõpetamata jätmine;
• oskamatus teemakohaselt ja järjekindlalt arutleda;
• jutustuse domineerimine arutluse või argumentatsiooni asemel;
• slängi põhjendamatu kasutamine;
• lendsõnade ja – väljendite põhjendamata kasutamine;
• sarnaste lausekonstruktsioonide kasutamine (nt lihtlauselisus).
• lendsõnade ja –väljendite põhjendamatu kasutamine;
• asesõnade liiga sage kasutamine; vead asesõnakasutuses;
”Igaühel on omad hobid. Kôik me teeme seda, mida me kôige rohkem teha tahame, ja sellepärast pühendame nendele teatud aja oma elust selle ônne nimel, mida me tunneme neid tehes.”
”Kuus maailmajagu, millel on palju erinevaid riike, erinevate probleemidega. Kuid kôik see on lahendatav, sest tänapäeval peaks olema kôik vôimalik.”
• suulist kõnet iseloomustav üldsõnalisus, näiteks sõnade „asi”, „olema”, „tegema”, „panema”, „tulema” jt liiga sage kasutamine;
”Nemad elasid uhketes môisates, kus kôrvalhoonete arv küündis vabalt üle kümne.”
“Headus ja kurjus on asjad.”
• rõhusõnadega „ka”, „just”, „näiteks”, „esiteks”, „teiste sõnadega” ning ki-rõhuliitega liialdamine;
• lihtlauselisus, mis on tingitud kartusest teha interpunktsioonivigu;
• sõnajärjevead;
• sidususvead, näiteks eri aegade läbisegi kasutamine;
• küsilausetega liialdamine;
• kujundlikkusega liialdamine, asjaliku stiili asendamine ilukirjanduslikuga
• Sôna ebamäärane kasutamine
Üks kindel asi, mida ma normaalseks eluks vajan, on just teiste heakskiit, mitte aga laim.
Mida enam vôtta vastu otsuseid, seda enam on vôimalus, et need otsused on ôieti tehtud.
Meedia ei ole üksnes televisioon ja ajakirjandus. Ka kool, teater, kino ja internet kuuluvad selle môiste alla.
Mehed olid vanasti kangelased, geeniused, perekonnapead ja nii edasi.
Leidub piire nii meis endas kui ka meie ümber, osad neist on ületatavad, teised mitte, kuid kustkohast see jutt siis ikka jookseb?
• keerutamine, liiga keeruline sônastus, sônadega mängitsemine
” Siinkohal vôiks näiteid tuua kooli kohustuslikust kirjandusest, näiteks Goethe ”Faust”.”
”Lapsed on kindlasti üheks faktoriks muutmaks inimesi ônnelikeks.”
”Ônne ei saa tagant sundida. Ônn on nagu muutuvad tuuled. Kord ônnelik, kord jälle ônnetu.”
”Ônneks on vaja ônne.”
• sôna tähenduse ebatäpne tundmine, eriti ohtlik siis, kui pealkirja tähendust ei tea.
”Järgnevalt räägiksin oma tulevasest pôlvkonnast.”
”Minu suurim eesmärk tulevikus on lôpetada kool, et asuda eraellu.”
” Maal on tôsine probleem, nimelt globaalprobleem.”
Kuidas kirjutada... 