Päeva mõte – laenata võib kõike

“Oh laena mulle annet, Vanemuine!” õhkas grafomaan.

Mõtte autor Andres Ülviste.

Euroliigud alles tegemata! ehk mis on SEPA

Tänase päeva keelekillu, aga ka mõtlemisainet pakub Tähenärijale Äripäev.

Selle artikliga taban kaks kärbest ühe hoobiga: selgitan suurtähtlühendi SEPA tähenduse ning tegelen sõnaga LIIK, sest väike apsakas Äripäeva artikli sissejuhatuses andis selleks suurepärase võimaluse.

Tegijal juhtub mõndagi ning on hea, et tegijaid vaatamata sellele ikkagi leidub. Seega pole minu eesmärk praegu norida Äripäeva keelekasutuse või artiklite sisu või muu sarnase kallal, sest mulle meeldib, et selline väljaanne meil olemas on. Tellisin endale Äripäeva uudiskirja ning käin ikka lehte lugemas, kui mõni huvitav pealkiri silma hakkab.

Tänane tõmbepealkiri algas sõnadega “SEPA läheneb…” ning enese harimise mõttes (et mida see suurtähtlühend ometi tähendab ja kas see on väga hirmus, kui SEPA läheneb) siirdusin artiklit lugema, et lühendi mõte enesele selgeks teha.

Esimene lubatud kärbes:

SEPA on lühend ingliskeelsete sõnade Single Euro Payments Area algustähtedest. Artiklist ei saanud ma alul kuidagimoodi targemaks, kuidas võib SEPA mind isiklikult puudutada ja kas ma peaksin SEPAt kartma, küll aga sain ühe kommenteerija märkusest selgeks SEPA olemuse. Minule kui eraisikule tähendab SEPA seda, et pankadevahelised ülekanded jäävad veelgi aeglasemaseks, kuna kogu Euroopa Liidu maksed hakkavad liikuma läbi Hollandi! Firmale (loomulikult ka eraisikule) võib see tähendada veel muudki – näiteks asjaolu, et Onu Sam teab tulevikus firma rahaasjadest kõike, sest asjaomast süsteemi Hollandis hoiab ülal USA firma ning seaduste järgi on Ameerika ametivõimudel sellele vaba ligipääs. 🙂

Nüüd siis ka see teine kärbes, nagu alul lubasin. Sõnal LIIK on mitu tähendust ning minu arvates on tänane keeleapsakas selline armsalt naljakas.

Eesti keele seletav sõnaraamat selgitab nii:
liik ‹liigu 21› s. (hrl. pl.) alkoholiga kostitamine mingi soorituse, saavutuse v. sündmuse puhul. Jaan oli auto ostnud ning pakkus meile liiku.

Niisiis väidab Äripäev artikli alguses niimoodi: “Kuue kuu pärast peame olema valmis kasutama euroliigu ühtseid maksetingimusi.”

Mina saan lausest apsaka tõttu aru nii, et Euroopa Liitu jõudmise puhul on liigud veel tegemata, nendeks liikudeks ehk üleüldiseks suureks kostitamiseks on koostatud kõigile ühised maksetingimused ning ilmselt saavad kõik siis (terve Euroopa Liit korraga!) ka korralikult kostitatud! 🙂

Kolmas kärbes pealekauba: Sõnaseletuses ilutsev lühend (hrl. pl.) on välja kirjutatult harilikult pluural ning tähendab, et seda sõna LIIK kasutatakse tavaliselt mitmuses – LIIGUD.

Häid euroliike kõigile!

Sõnamängulõbu ehk heal sõnal mitu tähendust

Kas olete tähele pannud, et mõnd inimest jätavad sõnad ükskõikseks? Niikaua kui ma ennast mäletan, olen isiklikult sõnade maailmas käitunud nagu harakas, kes kogemata ehtepoodi sattunud – kahmanud endale kiiresti säravaimad leiud.
Mul on eriline nõrkus kõnekujundite ning kujundlike ütlemiste vastu ning tunnen end vahel mannetuna, sest pole eriti suutnud nakatada oma kaaslasi, perekonda ega õpilasi selle naljaka tõvega.
Mulle meeldib, kui sõnade tähendust või mõnd vanasõna, kõnekäändu või teada-tuntud loosungit väänatakse, nii et tulemuseks on midagi naljakat ja heakõlalist, samas ikkagi midagi sellist, mis tõele ka vastab.

Kellele sõnamäng huvi pakub, võib lugeda internetist näiteks ka sellist vaimukat sõnamängulist teost „Uus seletav sõnaraamat“.

Raamatukogus sattus mulle kätte naljaka pealkirjaga raamat. „Poogen, kopp ja siiber“ .  No kes julgeb panna oma raamatule sellise pealkirja, kartmata lugeja ajusid esimesest pilgust raamatule ära nikastada? Selgus, et julge mees on Andres Ülviste. Kahmasin raamatu endale lugemiseks ega kahetse – minu sõnamängunälg leidis leevendust.

Sõnad käituvad vahel pööraselt ja ettearvamatult. Sellega on autor hästi kursis, pakkudes lugejale juba raamatu kaaneluuletuses kolme pealkirjasõna õige tähenduse. Kuid – nii kahemõtteliselt, et igaüks mõistaks: sõnu ei saa usaldada, nad võivad täiesti vabalt vingerpussi mängida.
Mina olen kopamees –
pidevalt on kopp mul ees.
Sõbramees on viiuldaja –
tal on poogen kogu aja.
Aga meie kamba liider –
sanitar, sest tal on siiber!

Raamatus leidub vemmalt väärt värsse, vahvatarkust, tõhusaid tõdemusi, kobedaid kogemusi, jämedaid järeldusi ja muud vahvat!
Näiteks:
Rikkal suitsuangerjad, vaesel tolmulestad.
Targal on peas mälu, lollil vaid mälumislihased.
Tark räägib naised kõik ära, loll räägib naisele kõik ära.
Valel on lühikesed jalad ja haisvad sokid.
Poleks Newton gravitatsiooni avastanud, lendaks õunasaak vastu taevast.
Tule taevast pappi!
Vihma käest tuhvli alla!
Oma ülemuse igapäevast kintsu pead sa palehigis kaapima!
Kus raha nagu raba, seal tuttavaid kui turvast!
Ajaga sammu käin sajaga ammu!
Eluraamatu tagumine kaas kruvitakse sulle peale.
Inimese anatoomiast tean vaid seda, et süda on saapasääres, hambad varnas ja kops üle maksa…
Ilmakaar on ilmatibi puusajoon.
Kõneaine on lobiseja mõnuaine.
Naissoost puusepp on tissler.
Keelekümblus on see, kui kass ennast peseb.
Naised kasutavad meeste vastu kavalaid nõkse… Üks neist on puusanõks.
Mees on naise pea ja naine mehe peavalu!
Kui naine parajasti nõusid lõhub, ei maksa mehel kildu visata.
Kodurahu tagamiseks peab mees regulaarselt välja viima naist ja prügiämbrit.
Kui kere on hele, läheb mees kõrtsi ja naine solaariumi.
Politseil on relvad selleks, et parandada lapsevanemate möödalaskmisi.
Alkohol on mögalahtistava toimega.

Soovitan seda raamatut lugeda kõigil neil, kel sõnadega soojad suhted ja kes armastavad sõnamängu ning kalambuuri!

Päeva mõte – sõpruse maitse

Thomas Jefferson, Ameerika kolmas president ning Ameerika Ühendriikide Iseseisvusdeklaratsiooni tähtsamaid koostajaid, on öelnud:

“Minu arust on sõprus nagu vein, värskelt toores, küpseb aastatega, vanamehele ehtne piim ja südamerohi.”

Päeva mõte – selline sõna ei ennusta midagi head

“Televisioon? Pool sõna on kreeka ja pool ladina keeles. Sealt ei või midagi head tulla.”
Omistatud Charles Prestwich Scottile

Maailm on värve täis… 2. Täpsustame sinist, musta ja valget

Eestlase maailm on sinimustvalge. Sinine on Eestimaa taevas, must on meie mullapind ning valge on lootus, et see nõnda ka kestma jääb. Sinimustvalge on Eesti Vabariigi lipp. Ikka ja aina on eestlased oodanud valget laeva – Saksa mõisnike valitsuse ajal venelasi, Vene okupatsiooni ajal sakslasi, Saksa okupatsiooni ajal inglasi ja ameeriklasi, hiljem juba NATO-t ning Euroopa Liitu.

Paneme seekord siis selle sinimustvalge maailma elama läbi erinevate toonide.

Otsisin erinevatest sõnaraamatutest nende kolme eestlasele nii olulise värvi erinevaid varjundeid, mida on võimalik oma kirjatükkides kasutada. Loetelud pole ammendavad, see tähendab, et ootan kommentaarides lisavõimalusi nende värvide sõnadega kirjeldamiseks.

SININE
asuurne, elektrisinine, eresinine, helesinine, kahvatusinine, lasuurne, lasuursinine, linaõissinine, luitunudsinine, meresinine, potisinine, rohekassinine, rukkilillesinine, sametsinine, sinakas, sinisinine, suitssinine, sumesinine, säravsinine, sügavsinine, taevasinine, terassinine, tintjas, tintsinine, tuhmsinine, tumesinine, türkiissinine, õhksinine, õrnsinine

MUST
haudmust, kaarenmust, kaarnakarva, kriiskavmust, läikivmust, marmormust, muldmust, mustakas, mustjas, nõgimust, pigimust, pigine – pigised pilved, pruunikasmust, ronkmust, sametmust, sinakasmust, sitikmust, suitsmust, sünkmust, süsimust, tahmakarva, tintjas – tintjad pilved, tintmust, tuhmmust, tukkmust, tõrvmust, tökatmust, varesekarva, varesekarva, öömust

VALGE
helevalge, hõbevalge, kiiskavvalge, kollakasvalge, koorvalge, kriitvalge, lambavalge (lõng), liiliavalge, linavalge, lubivalge, luikvalge; lumivalge, luuvalge, lõkendavvalge, läikivvalge, marmorvalge, pabervalge, piimakarva, piimakas – piimakas valgus, piimjas – piimjas ihu, udu, suits; piimvalge, pimestavvalge, pärlmuttervalge, pärlvalge, sinakasvalge, suhkurvalge – suhkurvalged hambad, säravvalge, tohtvalge, tuhmvalge, vahuvalge, valev, valgevõitu, valkjas

Head sõnadega maalimist!

Igavene tainapea! ehk kuidas „tainast“ käänata

Köögis askeldavale perenaisele on täiesti ükskõik, kas ta kasutab oma kõnepruugis sõna „tainas“ või hoopis „taigen“. Kui pole tegu „rohelise” küpsetajaga, tuleb tal samavõrra hästi välja nii pitsatainas kui pirukataigen ning ka küpsetised mõlemast maitsevad sööjaile head.
Kui aga kirjakeele normidest rääkida, mis perenaisele pole nii olulised kui kirjandi vmt loova või vähem loova kirjatöö autorile, siis on ikkagi vahe olemas.
Kõigepealt sõna TAIGEN armastajaile, et kirjakeeles soovitab ÕS rohkem kasutada sõna „tainas“.
Seda näeme kohe, kui keeleveebis ÕSi otsingusse sõna „taigen” trükime. Vaatame, mida ÕS meile selle sõna kohta räägib.

NB! Selleks, et seletusi täpsemalt ja suuremalt näha, klõpsa pildil, pärast kasuta teksti juurde naasmiseks brauseri tagasimineku noolt.

Niisiis, ÕS väidab, et kirjakeeles on parem kasutada sõna „tainas“. Vaatame aga esmalt, kuidas sõna „taigen“ 8. tüüpsõna eeskujul käänata, ehkki kõige veaohtlikum vorm on ka siin näha. Ülimalt levinud osastava käände vorm „taigent” pole kirjakeeles olemas. On „taignat“, mida aga inimestele kasutada ei meeldi.
Sõna „taigen“ käänamine:

Oleme nüüd ÕSi abil välja selgitanud, et parem on kasutada sõna „tainas“ ja trükime selle otsingusse.

ÕS ütleb meile, et sõna „tainas“ käändub 33. tüüpsõna järgi. Vajutame tüüpsõna sinisele numbrile:

Niisiis, puust ja punaseks tegin selle tainaloo.

Kokkuvõte:

• Parem on kasutada sõna „tainas“ kui sõna „taigen“.
• Sellist osastava käände vormi nagu „taigent“ pole eesti kirjakeeles olemas, ehkki paljudele meeldib seda kasutada.

Head tainategu!